Tütarlaps merimeeste kõrtsist

Üks tütarlaps seal merimeeste kõrtsis,
ta armastab üht julget merimeest
:,:Sel tütarlapsel süütu vaade silmis
ja punahuultel võluv naeratus:,:

Sel päeval tormas, möllas hirmsalt meri
ja vastu kaljuid laineid purustas
:,:Kuid valge laev see täiel purjel sõitis
julge kipri juhatuse all:,:

Peig kingituseks kaasa oli toonud
küll ehteid-asju kullast, hõbedast
:,:Ent tütarlaps see oma kiusutujus
tal vastu paiskas valje toorusi:,:

Peig lahkus toast püstipäi ja sirgelt,
ta vaade oli kinnine ja kalk.
:,:Ja enne veel kui taevas puna koitis
kajakana lendas valge laev:,:

Nüüd igal astal kevadistel tuultel
neid ootab ikka oma armsamat
:,:Kuid seda teab vaid ainult vetejumal,
miks peig ei tulnud iial tagasi.:,:

Ei keegi teadnud nende loo pühjust,
ei kõrtsipapa ega keegi muu.
:,: Miks tütarlaps sealt merimeeste kõrtsist
alla heitis kõrgelt majakalt.:,: