Õhtu päikese viimased kiired
läänetaevasse särama lõid.
Ja kui öö sinult kajaka tiivul
kodurandadelt sõnumeid tõi.
Minust maha jäi kodune talu,
kivid, künkad ja niitude raad.
Seal kus lapsena jooksin paljajalu
koplis kase all lillede raal.

Kaugel järvede taga, kus metsad
latvu tõstavad pilvede pool`.
Kaugel metsade taga, kus meestel
saatus tundmatuid muresid toob.
Minust maha jäid isa ja ema,
minust maha jäid õde ja vend.
Ei ma teagi, kas elavad nemad,
kas neil saabund on priiuse tund.

Tahan jõuda veel kodumaa randa –
näha tõuseva päikese tuld.
Tahan puhata kallima rinnal,
näha loojuvat päikest kui tuld.
Ja kui saatus on määranud mulle,
et ma kodumaa kollet ei näe,
siis me puhkame hauas, kus mured
kodukambrikest iial ei näe.