Naroova jõel
Miks kohised Naroova
nii hiiglama lainetes,
Et valges vahus lained,
nii hirmsast kohavad.
Üks tüdruk kalju serval,
Naroova kalda peal,
Käed taeva poole tõstis
ja ohkas südamest.
Kus oled jäänud Sina,
minu endime armastus
Mul oled valu teinud,
oh Jumal saada mul surm.
Kõik teised võivad jääda
minust hoopis eemale
Ei armastada taha
siin ilmas kedagi.
Kui Sina pulmalauas
saad rõemul hõiskama
Siis mina külmas hauas,
saan rahus puhkama.