Kallist kodust kaugel

(saksa viisil – Heimat deine Sterne)

Kallist kodust kaugel,
ilmas rändama ma pean.
Tihti pisar paisumas mul laugel,
kodu kallis, kas sind näen ma veel.

Tähist taevast vaatlen,
ma postil seistes sügisööl.
Mõtted koduradadel siis rändvad,
kodu kallis, kas sind näen ma veel.

Idarindel punkris,
mul hinges tärkab igatsus.
Kodukülast naeratavast neiust,
järele on jäänd vaid mälestus.

Kaugelt tervitan sind,
üle metsa saadan ma.
Kui ma seisan sügisöödel postil,
mõtted rändavad vaid sinule.

Kuuldud pat. NARVA mehelt V. Sollilt