Jõuluöö muinasjutt
On jälle õhtu, karges õhus
näen tähti säramas kui piltpostkaardi peal
Taas kõnnin tuntuid teid, näen sõrpu ammuseid
ja äkki aru sain et käes on jõuluaeg.
On kodus olla hea, teeb veidi purju pea
ja tuju helgemaks, kuid lööb siis kaineks
See põgus puudutus, üks kahtlev naeratus
ja äkki meenub mul üks teine jõuluaeg
Oli tuisune õhtu ja suitsune baar
näis looduse möllu sees hubane saar,
mind nähes sa nõudsid et annaksin suud
ja lubasid kinkida tähed ja kuu.
Sind kartsin, kuid siiski, sa naersid nii valjult
kui tantsuhoos kõrvus meil vilistas tuul
ja naersime ikka kui koduteel pikal
me suudlustest osa sai viimne kui puu!
Ei enam üldse aru saa, kas on see armurõõm,
mis me hinges heliseb või jõuluaeg.
Oled nurjatu pätt, teadsid algusest tõtt,
et mind kodused tänavad enam ei näe.
Su nime peast heitsin, kuid südames peitsin,
sest jõuluööd iga soov täide kord läeb!
Ei enam üldse aru saa, kas on see armurõõm,
mis me hinges heliseb või jõuluaeg.
Sust hoolin küll, sa tead siis meenutama pead,
mis sai mu elust heast, kui mind sa jätsid!
Mul tõesti kahju sest ja loodan südamest,
et nüüd on jõuluöö mil soovid taas täide läevad
Ei enam üldse aru saa, kas on see armurõõm,
mis me hinges heliseb või jõuluaeg.