Joomaaja laul

Meil kõigil kord on minek ees,
jääb maha mürgel, pidumöll
kui hüüab surm – hei, naabrimees,
nüüd aeg on ümber sul!

Kepp viska käest nüüd vana ätt,
mu käsku nooruk kuula sa,
sa kenal neiul palu kätt
ja kaissu võta ta.

Ja kui haud sul liiga sügav näib,
no üks naps siis asja ette käib,
kui see teel, teine veel,
et saaks sisse samm,
siis surm on lõbusam!

Hei, sina seal, kel käes on klaas,
müts viltu peas ja lõõskab palg
pea kinni langeb kirstukaas,
jääb alles kõrtsuvõlg!

Ja sina, kes sa’p om nii lai,
rind linte täis ja medaleid,
su kirstu puusepp valmis sai,
küll leidub ka ju neid.

Ja kui haud sul liiga sügav näib,
no üks naps siis asja ette käib,
kui see teel, teine veel,
et saaks sisse samm,
siis surm on lõbusam!

Meil kõigil kord on minek ees,
jääb maha mürgel, pidumöll
kui hüüab surm – hei, naabrimees,
nüüd aeg on ümber sul!

Kuid enne tervist, nii kuis viis,
veel perenaisel soovigem
ja õhtutähe paistel siis
koos hauda kobigem!

Ja kui haud sul liiga sügav näib,
no üks naps siis asja ette käib,
kui see teel, teine veel,
et saaks sisse samm,
siis surm on lõbusam!