Me seisame Ilmeni ääres,
meil tuntud on Volhovi sood.
Ja Ukraina steppides kaugel
on sõitnud me järelveo reed.
Ei ole meil kodu ei paika,
kord siin kord jällegi seal,
:,: kuid igalpool neiuksed võtavad
vastu meid lahkel käel. :,:

Ei ole mul isa ei ema,
ei õdesid-vendi ka.
Kõik röövis mult punane kurat,
jäi järel vaid väikene neid.
Nii sageli kui loojub päike,
ta järel ma igatsen.
:,: Oh oota mind neiuke väike,
pea saabun ma võõrailt teilt. :,:

See oli vast näärikuu aegu,
kui päikene punetas.
Ja pilvepaar taevavõlvil
meil nägemist tõotas.
Tuleb jaanipäev, siis saan ma koju,
saan sinna, kus väikene neid.
:,: Saan sinna, kus kodumaa metsad,
kus ootab mind õnne leid. :,:

(Idapataljonide laul)