Hull armuja

Sulepatjadel, längus õlgadel,
vahin lakke ja mõtlen armuda,
meenub viimate – tuli välja see,
aga kuis see käis on kui meelest läind.

Kas oli see koplis eha eel
või siis koduteel, tulles kalaveelt?
Ühte kindlalt – tean tunne oli hea,
pilve tõusin ma ühe ropsuga.

Aga siiani armunud olen ma üksi,
sest jalas on vale vammus ja püksid,
kes vaatab, see vaatab mind kui asjameest
ega hinda mu armumist asja eest.

Ah kui poleks mul tunne nõnda hull,
kui ma armunult oleks harjunud
hoidma külma peas siis ma kord ehk teaks
keda nägin ma ja kuis käituda

Taas kui vastu tal kuskil tanumal
juhtun sattuma ja kätt pakkuma.
Siis ma öelda täiks, kas ehk koduväiks
tema vanamees mind ei ihaldaks.

Aga siiani armunud olen ma üksi,
sest jalas on vale vammus ja püksid,
kes vaatab, see vaatab mind kui asjameest
ega hinda mu armumist asja eest.

Sulepatjadel, längus õlgadel,
vahin lakke ja mõtlen armuda.
Ostaks smokingi, juukseid lokiskski
aga kui vaid teaks, kuis neid kandma peaks.

Sulepatjadel, längus õlgadel,
vahin lakke ja mõtlen armuda,
meenub viimate tuli välja see
aga kuis see käis on kui meelest läind.

Aga siiani armunud olen ma üksi,
sest jalas on vale vammus ja püksid,
kes vaatab, see vaatab mind kui asjameest
ega hinda mu armumist asja eest.