Härmoonika

Oli õhtu, kui kord tekil oma vana lõõtsaga
tahtsin teha ühte lugu, mis meil kõigil armsaks saaks.
Siis koikust tuli kapten, ütles, et ma peaksin suu,
tõmbasin ma lõõtsaga tal üle koljukiiruluu!

Mina ikka lugu laulsin ja ei huvitand mind muu,
tuli tüürman,vaatas ringi, lollilt lahti oli suu.
Ma mängisin, kuid minu laulust aru ta ei saand,
tõmbasin tal lõõtsaga lihtsalt otse vastu pead.

Vanu vahvaid viise tõmbasin oma vana kortsus lõõtsapilliga,
üle lainte kõlas minu vana lõõts – härmoonika!
Küll uhkelt kõlas minu lõõtsakorts harmoonika
vanu vahvaid viise tõmbsin oma vana lõõtsaga!

Ja ka pootsman, vana lurjus ennast tekil vedas siis,
ütles et on võlts ja vale minu lõõtsamänguviis.
Ma ootama ei jäänud, kohe tõmbasin, kuis viis,
lõõtsaga tal vastu oimu, surnud oli mees – häh! mis siis!

Ei ma endal aru andnud, mis ma äsja olin teind,
kui mu ette juba ilmus vana priske kokaneid.
kes hurjutas mind valjusti, et kaoksin ma, kus tuul,
tõmbasin tal lõõtsaga, ei jäänud üle mul ju muud!

Vanu vahvaid viise tõmbasin oma vana kortsus lõõtsapilliga,
üle lainte kõlas minu vana lõõts – härmoonika!
Küll uhkelt kõlas minu lõõtsakorts harmoonika
vanu vahvaid viise tõmbsin oma vana lõõtsaga!

Veel vaid vetelt kaikus kaja, siis kui väljas oli kuu.
Oli minu päralt antud nüüd siis kogu aeg ja ruum.
Siis ilmus välja madrus, pale lõunapäiksest pruun,
tõmbasin tal igaks petteks lõõtsa otse vastu suud!

Vanu vahvaid viise tõmbasin oma vana kortsus lõõtsapilliga,
üle lainte kõlas minu vana lõõts – härmoonika!
Küll uhkelt kõlas minu lõõtsakorts harmoonika
vanu vahvaid viise tõmbsin oma vana lõõtsaga!