Eesti leegionäride laul
PriitVeebel/Gert Helbemäe
Oli kodu meil sisemaa põldudevöös
või ranniku liivasel rannal,
või saarel, kus vihane tormidesööst
käis päeval ja ööl meie kannul.
Me tulnud ja moodustand terasest kee,
mees mehega sammu siin astub
ja kõigil on ühine eesmärk ja tee-
käes relvaga vaenlasel’ vastu!
Refr.: Veel leegion sammub ja kindel on tal rüht-
sest kohustus püha meil täita.
Eesti tulevik – see meie kõikide siht,
mille eest tuleb surra või võita!
Siin rahvas rahvale ulatand on käed
ja ühiselt kantakse raskust.
Küllap vaenlasel igavest` meelde nüüd jääb
me relvade hävitav vastus!
Sinu silmis küll pisaraid nägin, mu neid,
kui lahkudes hoidsin su käsi.
Kord tagasi tulen ja kuivatan neid
tean, oodates sina ei väsi.
Kui tahan, et naeratad mul püstipäi
ma naeratan sinule vastu,
kui vaimus mu kõrval sa vaprasti käid
siis rõõmsamalt riviski astun.
Refr.: Veel leegion sammub…
Me kodudest üle käind raevutsev tuul,
neist kiskunud tütred ja pojad.
Ent võitleme seni kui rauas on kuul
ja meile tee avat’ on koju!
Kord teostub see kindlasti, ühinend siis
kõik eestlased kodumaa pinnal.
Seal võidukaist lauludest kajamas hiis:
see võitlus on väärinud hinna!
Refr.: Veel leegion sammub…
(Esiettekanne ringhäälingus 1.juulil 1943)