MEIST​

Untsakad sündisid tsaariaegsel Eestimaal vaesunud kaluriperekonnas – isa oli advokaat, ema kaevur. Oma lapsepõlve veetsid Untsakad suures viletsuses – puudust tunti kõigest, isegi lauludest. Seepärast pidid nad karjapoisipõlves laulma regivärsilisi laulukesi ja ehani mängima küll lille, rohuga. Kuni vanataat käekõrval meid viis välja magama. 19.-20nda sajandi vahetusel avastasid nad enda jaoks suure tehnikaime – vändaga grammofoni. Nüüd said nad repertuaari lisaks rahvalikele lorilauludele ka saksapäraseid Modern Schlager laule. 21ndal sajandil ehitasid nad oma grammofonile lisaseadme, millega saaks kuulata ka CD-tüüpi heliplaate, et nautida ka The Pogues nimelise orkestri loomingut.

Mõni untsakas on tuntud ka oma sõjaka loomu poolest – kus vähegi võimalik, ajab untsakas rinna kummi ja hakkab laulma vanu sõjalaule teemal “kuda vainlane taht meilt priiust võtta aga polevat saand” ja “kuda vanakurat Tapa jaamas tukkuma jäänd”.

Regilaulud, lorilaulud, modern-lööklaul, sõjalaulud ja The Pogues ongi Untsakate muusika kokkuvõttev nimetus.

Praeguseks moodustab Untsakad läbilõike keskmisest eestlasest – kui võtta kontserdil kuus suvalist inimest, siis on nende hulgas kindlasti kolm muusikakooli direktorit, üks raamatupidaja, üks paadimeister ja üks audio-videovõlur – täpselt sama suhe nagu ansamblis Untsakad. Kusjuures üks nendest on veel täiskarsklane aga see-eest on tema pill tehtud vanast viskivaadist…