Sõjateedel ma sõitsin neljakümnendal aastal
üle laia bojaaride maa.
:,: Läbi metsa, läbi stepi, üle põllu viis ratsu
kuni mõõk talle tõkkeks oli ees.:,:

Sõites traavi mööda linna, tornikellade kaja
lipu lehvides hõiskel mu suu.
:,: Kuigi mehi jääb meil väheks, hobu langeb püssitules –
see vaid ainult meil karastust toob.:,:

Läbi tule, läbi õhu metsik kahurimüra
noortel surreski unistus on.
:,: Meie kapten mõõka tõstab, sest tal Isamaa armas,
oma kompanii rünnakul` viib.:,:

Koduigatsus päevast päeva vaevab nüüd mind:
ootel ema, neidu näha veel saaks.
:,: Kodu kaugel, ema surnud, neid on unustanud peiu,
armas ratsu vaid järele jääb.:,: