B.Kõrver – G.Helbemäe

Külmal õhtul seisan vahipostil,
kõrgel taevas põhjatäht.
Tuul, see puistab mulle helbeid silmi,
kuid mul on ees üks kindel siht:

Kaitsta sind, mu kallis kodu,
et rahus uinuda võiks eesti neiu,
kelle juures praegugi mu mõtted
ja kelle sarnast mujal teist ei leidu.

Refr.: Külm oled sa, mu põhja valge naine,
külm, kättesaamatu kui kauge põhjatäht.
Ma tihti mõtlen – on see külmus ebamaine,
kas teeseldud, või tõesti eht.
Ent mulle meeldib Su olek karge,
pilk sinu silmist härmatanud hall.
Su armastus vist sama puhas, selge –
Kui su sõsar – õde jääkristall.

Ja kui kodumaale jälle jõuan,
tahan, et mul naeratad.
Suuri sõnu sinult ma ei nõua,
tahan, et mul vastu naeratad.

Sest Sa tea, see tee ei olnud kerge,
mis mul võideldes on tulnud käia.
Sinu silmis rahulikes, selgeis
tahan kosutust ja õnne leida.