Sõduri valts

Jumalaga väike kasesalu,
jumalaga väike onnike.
Minu kohus võitlusesse minna,
kodumaast ma pean nüüd lahkuma.

Jumalaga väike armas neiu,
viimast korda suudlust oodata.
Ja mu rinda nagu tuleleegi,
ühe roosiõie kinnitad.

Armastusest roosiõis siis räägib,
igatsusest, kasesalust ka.
Väike onn las jutustada sulle,
ära sõpra võõrsil unusta.

Ja kui kuul mu rinna purustanud,
võõras mullas pean nüüd puhkama.
Ja mu hauakünkal oksalm vahtraoksal,
laulab ööbik alalõpmata.

Armastus siis jäädavalt on kadunud,
unistused kasesalust ka.
Päike eal ei paista nõnda soojalt,
kui sest aknast väiksest onniksest.