Ah milleks loobuda

Oh saaks veel enne surma,
maitsta õllehurma,
siin vanad sõbrad koos,
Hõiskvad joomahoos,
väikses õllekambris,
igas hääletämbris,
kõlab jälle meie vana viis!

Ah milleks loobuda,
kui võib veel joobuda,
ah milleks valge viin,
Kui õlles paradiis.
Selle joogi mõnu
kiiduks pole sõnu –
proovi ja sa ise leiad ka!

Oh annaks meile jumal,
et tärkaks õllehumal
ja kasvaks kesvakõrs,
millel pea kui tõrs.
Selles ilmas maises
õnne ei saa naises,
proovi ja sa ise leiad ka!

Ah milleks loobuda,
kui võib veel joobuda,
ah milleks valge viin,
kui õlles paradiis.
Selles ilmas maises,
õnne ei saa naises,
proovi ja sa ise leiad ka!

Kui mind tõbi murrab
ja mul tuleb surra,
siis on kõrtsilaud,
koht kus sulen laud.
Siin veel enne surma
maitsen õllehurma,
vaat mul kaenlas
ja siit lahkun ma!

Ah milleks loobuda,
kui võib veel joobuda,
ah milleks valge viin,
kui õlles paradiis.
Selles ilmas maises
õnne ei saa naises –
ainus õige õnn on õlle sees!

Ah milleks loobuda,
kui võib veel joobuda,
ah milleks valge viin,
Kui õlles paradiis.
Teises ilmas maises,
õnne leiad naises –
ainus õige õnn on õlle sees!