Villu!

1. Mind Villuks nimetati, kui laps veel olin ma
Ja lolliks tembeldati, et uinuks magama.
Kui mamma andis mimmi, siis hammastega ma
Tal tissist võtsin kinni, et valjult karjus “DA!”

Refr: Villu! Sa oled lolluskott,
Villu! Sa oled hotentott,
Villu! Sa päris tola, ei sinuga küll läbi saa!
Villu! Sa ennast paranda,
Villu! Barbaarust vähenda,
Villu! Küll ükskord näed, et elus sa, nii kolki saad,
kuni´ kord targaks saad!

2. Kui keiseriks sain mina, siis sõprust otsisin,
Kes pistaks tulde nina, et mina naeraksin.
Franz Joseph, Osman pasha mu seltsimeesteks said,
Neil meeldis vene kasha, nad mulle truuiks jäid.

Refr: Villu! Sa meie juhtija,
Villu! Sa oled võitija,
Villu! Sa kõige targem
Sind tuleme ja kuuleme!
Villu! Nii meid kas põrgus’ viid,
Villu! Ei meie tagane,
Villu! Meid võta kaasa,
Nii hüüdsivad nad rõemuga, kui sinu sõprust said.

3. Kuid vaevalt saime nina me välja torgata,
Kui venelaste tina meid hakkas tabama.
Ma selga mitu muhku sain venelaste käest,
Franz, Enver panid plehku, sõimasid kõigest väest:

Refr: Villu! Sa verejanune,
Villu! Sa oled pöörane,
Villu! Sul teeme kolki,
Et püksata kord lippad sa.
Villu! Sul naha võtame,
Villu! Sind katlas keedame,
Villu! Sa äraandja, vat nii on nii ja ikka nii
Sind läbi peksame!

Esimese Ilmasõja-aegne kuplee. Kuna Eesti kuulus Vene tsaaririigi koosseisu, siis tehti rahva seas (aga tihtipeale ka ametliku sõjapropaganda vormis riiklikult) vaenlase halvustamiseks – naeruvääristamiseks selliseid pilalaule. Villuks hüüti Saksamaa keisrit Wilhelm II-t, oma osa said ka tollaste Teljeriikide – Austria ja Türgi juhid – Franz Joseph ja Enver paša.
Kupleelaulud olid eelkäijateks “modern” -lööklauludele, ehk siis tänapäevamõistes pop- ja levimuusika eelkäijad.
Laulnud Alma Luhasalu, 69 a., Pärnu, pärit Vana-Karistest (Halliste khk.), kogunud Hilja Kokamägi ja Lilia Briedis 1963.